Maanteelt lahkudes ja Avaloni idarannikule viivale kaherealisele asfaltteele suundudes on see tee sageli lapitud, mistõttu on ebakindel, kas teel on rohkem sugupuud ja ruute kui algsel asfaldil.
See on Avaloni viljatu maa, kus ainus puu su õlgade kohal, tuule poolt blokeeritud, peidab end orus.
Tiigid ja viljatud põõsad on laiali laotatud nagu massiivsed tekid, ulatudes mõlemalt poolt silmapiirini, päikeseline ja kuum, maapind on kuiv ning põõsaste ja turbasoode lõhn on õhus.
Parkisin auto väikesele kruusa- ja mullatükile, kust nägin suurt tiiki, mille ühel küljel kerkis järsk kalju. Selles kohas on sageli sügavam vesi ja forelliparved. See on teest umbes kilomeetri kaugusel, aga vahemaa on ahvatlev: silmapiiril pole midagi, mida haarata ja selget skaalat paika panna, ainult maapinna pehmed lained ja tuule käes liikuvate taimede moodustatud kohevus.
Seejärel kõndisin mööda soost jalgrattateed peaaegu hapraks muutunud sootaimede vahel. Ainult kiskjad päevitajad nägid veel piisavalt märjad välja, et ellu jääda, nende tähekujulised lehed olid lummatud atraktiivsetest kleepuvatest tilkadest. Kannu taimed olid jäigad ja haprad, justkui tuleks kiiresti vihma. Väikese tee ääres oli äkki minu ees väike linnuparv, kes mingil põhjusel piilusid ja rõõmustasid, alati täpselt samas suunas põgenedes, kuhu mina. Minu prooviseltskond ei lenda minema enne, kui kaljusein otse minu ette ilmub.
Võtsin õnge, tõstsin keskmise suurusega kala üles ja haakisin selle konksu otsa, seejärel istusin kalju servale, võtsin saapad ja sokid jalast, nõjatusin kalju vastu ja astusin sooja pruuni vette. Kuulen kalakotka valju ja eredat hüüdu, aga ma ei näe selle häält taevas. Vees oli kerge tuuleiil ja mõtlesin ujumisele. Minu silme all sõidavad aeg-ajalt mööda teed autod ja veoautod. Tõstetud kruus ja kõnniteed muudavad tee taeva ja maa piiriks, seega sõidavad sõidukid mingil määral.
Tiigid ja viljatud põõsad on laiali laotatud nagu massiivsed tekid, ulatudes mõlemalt poolt silmapiirini, päikeseline ja kuum, maapind on kuiv ning põõsaste ja turbasoode lõhn on õhus.
Seega, autosse sisenedes, mööda rannikut, suubub see madalasse ja laia pruuni vette ning väikesesse kivijõkke, mida vesi pikka aega uhub, nii et neil kõigil on sama vahajas ja ümar välimus. Kalu pole palju ja kus nad on, on nad lõksus sügavates aukudes, raiutud kallaste all, jõevesi painutab ja lõikab maad puude all ning kiirelt voolav vesi nurkades surub kivid allavoolu, moodustades tamme ja valle. Stout läks välja ja kärbsed hammustasid teda vikerkaaresilmadega, aga sama tegid ka kiilid, kes ründasid ümbritsevaid kärbseid enne vägivaldset hammustamist.
Kurvi peal justkui neelab voolava vee madaliku kohin teisi helisid, nii et on kuulda vaid enda kohal voolava vee õrna pesukohinat. Päike on väga kuum ja mu seljal olevad jõekaljud on veelgi kuumemad. Pole päevagi puhata saanud.
Russell Wangersky’s column appeared in the SaltWire newspaper and website on the Canadian Atlantic coast. You can contact him at russell.wangersky@thetelegram.com-Twitter: @wangersky.